Autor: Michael Rosen, 1986, Tõlkija: Kätlin Traks 

Elas kord kuningas, kes oli väga rikas ja väga paks. Ta oli rikas, sest tema heaks töötas palju inimesi, ja ta oli paks, sest ta sõi ja jõi palju. Kuningal oli alati palju tegemist. Iga päev läks ta oma kuninglikku aeda, et vaadata, kuidas aednikud hoolitsevad tema maasikapeenarde, õuna- ja kirsipuude eest. Iga päev käis ta vaatamas, kuidas kangrud teevad talle siidisärke ning iga päev käis ta vaatamas, kuidas puusepad teevad talle uusi toole ja voodeid, treppe ja sarikaid tema uute ehitiste jaoks.

Igale poole, kuhu ta ka ei läinud, võttis kuningas kaasa oma vana hea sõbra kammerhärra. Too vana sõber oli peaaegu sama rõõmus kui kuningas ise – või vähemalt pidi ta rõõmsat teesklema, sest kõikjal, kuhu nad ka ei sattunud, pidi ta laulma kuninga kaht lemmiklaulu – “Põgene, vaba laps” ja “Saaremaa valss.”

Ühel heal päeval enne paksu rõõmsa kuninga ja tema kammerhärra järjekordset külaskäiku rääkisid omavahel juttu üks aednikest, üks kangrutest ja üks puuseppadest.

Vana Jaak, kes oli aednik, võttis esimesena sõna.

“Teate, poisid, päris naljakas mõelda, aga ma olen oma elu jooksul siit kuninglikust aiast õunapuudelt korjanud tonnide kaupa õunu, kuid ise olen söönud vaevalt nii palju, kui mulle pihku mahub.”

Seejärel rääkis Joosep, kes oli kangur.

“Ma ei tea sinu kohta, Jaak, aga ma olen oma elu jooksul kudunud piisavalt siidikangast, et see ulatuks siit mereni ja tagasi, kui mul endal pole piisavalt kõige lihtsamat linast riiet, siidist rääkimata, et ma saaksin paigata augu oma pükstes.”

Viimasena võttis sõna Mihkel, kes oli puusepp. “Rääkige te kaks, mis tahate. Tulge täna minuga koju kaasa ja ma näitan teile, mis on kõige väärtuslikum asi, mis mul on. Kolme jalaga laud! Õhtusöögi ajal sööme me kordamööda, sest igaüks meist peab vahepeal lauda püsti hoidma. Samal ajal ma ei taha mitte mõeldagi, kui palju kulus puitu selleks, et valmis teha järjekordne trepp, mis viib üles kuninga magamistoani. “

“Ma räägin kuningaga sellest kõigest,” ütles vana Jaak. “Ta on hea mees. Kui ta kuuleb, kui näljased me siin nende viimaste nädalate jooksul oleme olnud, siis ta mõistab meie muret ja annab meile natuke raha.” Kangur Joosep ütles, et ta räägib kuningale august oma pükstes ning Mihkel, et räägib kuningale oma kolme jalaga lauast.

Kui kuningas veidi hiljem oma aeda tuli, läks Jaak tema juurde.

Ta ütles: “Teie kõrgeausus!”

“See on ju vana hea Jaak,” hüüdis kuningas. “Kuidas läheb?”

“Ei saa kurta, teie kõrgeausus.  Ma siin mõtlesin, teie majesteet, kas…”

“Laula talle üks laul, kammerhärra,” hüüdis kuningas. “Pole vaja muret tunda, Jaak. Me kõik mõnikord mõtleme, jah, me kõik mõtleme.”

Kammerhärra laulis: “Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab?”

“Laula kaasa, Jaak!” hõikas kuningas. “See on nii hea vana lugu.”

Kuningas, kammerhärra ja Jaak laulsid: “Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus, kui teaks, küll oleks hea!”

“Aga nüüd tagasi tööle, mu vana hea Jaak,” ütles kuningas, ja lisas kammerhärra poole pöördudes: “Tõepoolest,tead sa,  see Jaak on üks lahe sell.”

Järgmiseks kohtusid nad kangur Joosepiga.

“Kuidas elukene kulgeb, Joosep?” küsis kuningas vana Joosepi käest rõõmsalt.

“Oh, pole väga vigagi, teie kõrgeausus, tänan küsimast.”

“Tore, tore,” ütles kuningas. “Näita meile, mis sa täna oled valmis teinud.”

Joosep tõusis ja juhatas nad oma kangastelgede juurde. Järsku märkas kuningas auku tema pükstes ja purskas kõva häälega naerma.

“Vaene Joosep! Kas sa, Joosep, teadsid ka, et su pükstes on hiigelsuur auk ja su tagumik paistab?”

“Jah,” vastas Joosep. “Ma teadsin seda, teie kõrgeausus, ja ma oleksingi teilt palunud, et kui…”

Kammerhärra hakkas laulma.

“Kui sind naine maha jättis ja sa minult küsid miks, siis vastan sulle veendunult: sul puudus kikilips.”

Nad kõik naersid kõvasti ja Joosep asus uuesti tööle.

“Suurepärane mees, see vana Joosep, kas pole,” lausus kuningas kammerhärrale ning nad läksid edasi, et Mihkliga kohtuda.

Kui nad jõudsid Mihkli töökoja juurde, avastasid nad, et teda pole kohal.

“Ma usun, et ta on kuskil siinsamas nurga taga,” ütles kammerhärra.

“Mulle igatahes ei meeldi ootamine,” vastas kuningas. “Ma tahan juba oma uut voodit näha. Mihkel! Mihkel!”

Kuningas hüüdis ja hüüdis, aga vastust ei tulnud. Mihkli mantel rippus ukse kõrval ja tema tööriistakott lebas pingi peal ning kuningas läks pingi juurde ja vaatas tööriistakoti sisse. Ja seal, muude asjade hulgas, lebas ilus kuiv puutükk. See oli tükk kuninglikus metsas kasvanud tammepuud.

Just sel hetkel astus Mihkel uksest sisse.

“Mis see on?” küsis kuningas nõudlikult.

Mihkel ei osanud midagi vastata.

“See on… see on… see on üks asjapulk… noh, lihtsalt üks vidin, teie majesteet.”

Rõõmus kuningas pöördus kammerhärra poole.

“Mis sina arvad, mis see on, kammerhärra?” küsis ta.

“See on tükk teile kuuluvat tammepuud, teie kõrgeausus,” vastas kammerhärra.

“Huvitav, huvitav,” sõnas kuningas ja naeris kurjakuulutavalt. “Küll sa oled ikka naljakas vana mees, Mihkel! Ütle talle, kui naljakas ta on, kammerhärra.”

Seepeale laulis kammerhärra laulu nimega “See viis” ning samal ajal võttis välja terava noa ja lõikas Mihklil kõrva küljest ära.

“See on selle eest, et sind polnud siin, kui me kohale jõudsime,” lausus kuningas. “Järgmine kord, kui me sind kutsume, siis sa kuuled meid, eks ju?”

Rõõmus kuningas naeris oma nalja peale ja kammerhärra laulis:   

“See viis haaras mind, see viis võlus mind, see viis võitis mind, kui esmakordselt kuulsin laulmas sind.”

Viimaseid sõnu lauldes lõikas kammerhärra Mihklil keele küljest ära.

“See on selle eest, et see, mis sa ütlesid, oli nii jabur,” ütles kuningas.

Kammerhärra valmistus järgmiseks lõikama küljest veel ka Mihkli kätt, sest nii tavaliselt juhtus, kui keegi oli rõõmsa kuninga asjadele näpud taha ajanud  – tema puudele, tema lindudele, tema jänestele või ükskõik millele muule, mis oli pärit kuninga metsast. Seekord aga kuningas peatas kammerhärra.

“Ei! Jäägu talle ta käsi alles. Tal läheb seda vaja, et lõpetada mu uue voodi tegemine. Aga mu kallis sõber, palun lõpeta laul. Sellest ei tahaks me ju kuidagi ilma jääda!” 

Kammerhärra laulis loo lõpuni.

“Kui puuga oleks ma pähe saanud, ei ühtki sõna mul meelde jäänud, kuid sellest viisist ei küllalt saanud – sina ise olid viis!” 

Peale seda läksid rõõmus kuningas ja sõnakuulelik kammerhärra koos minema, jättes Mihkli keset oma töökoda seisma, veri jooksmas.

“Naljakas vana Mihkel,” ütles kuningas kammerhärrale. “Kuid siiski, järgmine kord on ta targem, on ju? Kui ma oleksin tal lasknud selle puutüki endale võtta, oleks ta üha rohkem ja rohkem varastanud. Lõpuks oleks tal nii palju puitu, et ta ei peakski enam minu heaks töötama, on ju. Ja siis poleks mul enam kedagi, kes teeks mulle uusi voodeid ja kappe ja kummuteid ja laudu ja kauneid, kauneid toole, eks ju?”

“Ei, teie majesteet, ei oleks,” vastas kammerhärra, pühkides kuninglikult noalt Mihkli verd. “Ja lisaks, mis veel tähtsam, olgu see õppetunniks kõigile teie alamatele.”

Kuningas naeratas rõõmsalt.

“Ma olen täna hästi palju tööd teinud, kammerhärra,” lausus ta.

“Jah, te olete tõepoolest täna hästi palju tööd teinud,” vastas kammerhärra.

“Õiglus on võidule pääsenud, arvan ma, kas oled nõus, kammerhärra?”

“Õiglus on tõesti võidule pääsenud, mu isand,” ütles kammerhärra.

Ja nad ratsutasid tagasi kuningalossi.

Kui nad ratsutasid külg-külje kõrval läbi põldude lossi viivat teed mööda tagasi lossi poole, ei märganud nad kumbki kõiki neid sadu põllumehi, pagareid, teenijatüdrukuid, kerjuseid, karjapoisse ja rätsepaid, kes olid samuti saanud osa kuninglikust õiglusest, nagu Mihkelgi. Mööda ratsutades ei kuulnud kumbki neist, mida inimesed omavahel rääkisid. Rõõmus kuningas ja tema kammerhärra ei kujutanud ettegi, millest need inimesed unistasid: et tuleb kord aeg, kui kuninga hea sõna ja kuninga õiglus peatatakse – lõplikult ja igaveseks.